"Uus maailm" pani väga mõjusa ja mõtlemapaneva punkti Kolgaküla kodanikupäevale.
Vahest enamgi kui palgatöö, põletab meid läbi just vabatahtlik töö.
Sest kõik, mida teeme rõõmuga ja südamega, paneb meid seesmiselt põlema. Loomine ongi põlemine. Teisiti ei saakski.
Kui aga anname endast kõik... ja vastutasuks viskleme lihtsalt mõttetus bürokraatias, pidevalt oma tegevust "puust ja punaselt" meetodil õigustades ja põhjendades. Suurem osa energiast läheb vahule ASJA ümber, aga mitte selle SISUGA tegelemiseks.
Väsitab. K-o-h-u-t-a-v-a-l-t.
Eriti arvestades asjaolu, et kõike seda teed millegi arvelt.
Peamiselt oma pere arvelt.
Äratundmist oli nii palju.
Mulle meeldis filmi ausus. Rõõm, entusiasm, pealehakkamine olid kõrvu pettumuse, viha ja ängiga. Ja väsimusega.
Inimlik. Nagu ka usk paremasse homsesse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar