Tulbid talves

Viimastel aastatel olen teinud katsetusi keraamikas. Mõned katsetused on tulnud päris toredad välja.
Sel hooajal sattusin kahjuks üsna harva saviringi. Ajad lihtsalt ei klappinud. Ja suuremad tegemised jäid eelmisesse kalendriaastasse, jõulu-eelsesse aega.

Novembrikuus tabas mind mingi suurem rahulolematus. Olin nagu väike visisev vanainimene - kõikjal nägin vigu, mida laita. Kui sellises ülekeemise hetkes lõpuks saviringi jõudsin, kartsin, et must meelelaad hakkab paistma ka mu töödest välja. Ja üllatus! Pitskikarbist tuli välja romantiline tulbipits -  sellest jagus vaagnatele, tassidele, kannule ning vaasile. Terve kollektsioon!

Tegin emale sünnipäevakingiks suure vaagna, millega ise väga rahule jäin. Sinna juurde ka ühe väiksema, millelt on hea rullbiskviiti serveerida. Omal ajal küpsetas ema mul seda päris tihti.
Mulle tundub, et ema oli rõõmus.

Kann ja tassid (5 tk) said sõprade Krissu ja Guido perele.  Sakiliste servadega vaas sinna juurde. Need said samuti valmis jõuludeks, kuid kuna ma talvel nende juurde Sirgule ei jõudnud, siis said nad need kätte pool aastat hiljem. Maikuus, mil tulpide kõrgaeg ning Krissul sünnipäev.

Kollektsioon

Kui menüüs on kapsa-hakklihahautis, siis lapsi see väga ei rõõmusta. Ida oli nõus sööma isegi putru. Seda aga pakkuda ei olnud ning tuli temalgi kartuli ning hakkliha ja kapsastega leppida.
Söögilauas teatas Ida juba rõõmsamalt, et vaadake, milline kapsa-kollektsioon tal koos on!
Oli sättinud kõik kapsatükikesed ümber taldriku serva.
Küsisin siis, et kas ta teab, mis see KOLLEKTSIOON õigupoolest on.
"Noh, see on nagu näitus."

Uus maailm

"Uus maailm" pani väga mõjusa ja mõtlemapaneva punkti Kolgaküla kodanikupäevale.
Vahest enamgi kui palgatöö, põletab meid läbi just vabatahtlik töö.
Sest kõik, mida teeme rõõmuga ja südamega, paneb meid seesmiselt põlema. Loomine ongi põlemine. Teisiti ei saakski.
Kui aga anname endast kõik... ja vastutasuks viskleme lihtsalt mõttetus bürokraatias, pidevalt oma tegevust "puust ja punaselt" meetodil õigustades ja põhjendades. Suurem osa energiast läheb vahule ASJA ümber, aga mitte selle SISUGA tegelemiseks.
Väsitab. K-o-h-u-t-a-v-a-l-t.
Eriti arvestades asjaolu, et kõike seda teed millegi arvelt.
Peamiselt oma pere arvelt.


Äratundmist oli nii palju.
Mulle meeldis filmi ausus. Rõõm, entusiasm, pealehakkamine olid kõrvu pettumuse, viha ja ängiga. Ja väsimusega.
Inimlik. Nagu ka usk paremasse homsesse.

Turus tagasi

Pärast imelühikest ööund ning umbes tunniajalist autosõitu, seejärel pärast ligi paaritunnist lennujaamas aja parajaks tegemist ning kõigest pooletunnist lennusõitu olingi Turus. Turu linnas. Lennuk maandus pimedas hommikus,aknast oli näha vaid vonkleivaid tulederidasid ning pesakondade viisi heledaid tuletäppe. Kus on keskus? Kust voolab Aura vesi? Kas tuletäppide pesakonnad on saared Turu saarestikus? Salapära kaudus koos pimeduse taandumisega. Takso aknad reetsid linna halli ja vihmase argihommiku. Sadas. Meie pool lahte ilm nii hull küll ei olnud...

Keskus oli ikka sama. Stockmanni kaubamaja oli kohe me hotelli vastas. Anttila oli samas kohas. Et peale seminari sissejuhatust jäi meil lõunasöögini tunnike aega, siis läksin kohe esimesele tutvumistiirule. Ikka otse jõe poole. Oligi - Aura jõgi oli täpselt sama lai nagu toonagi. Võtsin suuna Toomkiriku poole. Järgmises tänavate ristumiskohas avastasin, et Blanko on endiselt Blanko. Head asjad ja kohad kestavad... Läksin piki jõge edasi kuni raamatukoguni ja sealt teist tänavat pidi hotelli poole tagasi...

Teisel päeval vaatasin veel jõge ning tegin nostaligilise ekskursiooni Toomkirikust mööda Turu Ülikooli juurde. Kõik oli täpselt samamoodi nagu 11 aastat tagasi. Mulle tundus, et isegi majade ribikardinad olid täpselt samad. :)

On ainult head mälestused Turu Ülikoolist. Õppisin seal 2000/2001 vahetusüliõpilasena. Sain kuidagi hea hoo sisse ning õppisin tohutult. Seltskond oli ka väga lahe.

Jalgratas on Turus suurepärane liiklusvahend. Jõuab igale poole ja igal ajal. Ka talvel. Minul oli väga väärikas ja aus ratas. See jäi mulle päranduseks ühelt välistudengilt. Ning mina jätsin selle jälle järgmisele (välis)tudengile.

Aga mis põhjusel siis Turus tagasi? Tegelikult küll vaid korraks käimas. Turus toimus Läänemeremaade ühise uue keskkonnaprojekti MARLIN avaseminar. Kolga Keskkool annab projekti oma panuse. Täpsemalt projektist aga juba järgmistes postitustes.